Me and Myself ehk minu esimene maraton

Mõned päevad pärast Honululust kojujõudmist tegi Margus mulle ettepaneku, et ma kirjutaksin oma esimesest maratonikogemusest. Mõtlesin, et miks ka mitte. Ikkagi parajalt suur sündmus inimese elus. On seda kõike nüüd seeditud nii paar nädalat. Usun aga, et kogemuse kirjeldamiseks on kõik hetked õiged. Kuigi vahetu kirjeldus põhineks rohkem värskele emotsioonile, siis pikema ajavahega kirjatükk läheneks sündmusele juba rohkem analüüsitud vaatenurgast. Siiski see protsess, mis kaasneb , on pikem kui nädal või kuu. Tähtis on ka maratonieelne ettevalmistusprotsess.
Et kust siis idee minna maratonile? Mis motiveerib? Eks neid motivaatoreid ole erinevaid. Nii viimased 3-4 aastat olen olnud nn pühapäevajooksja. Rohkem enda lõbuks sörkinud, kui tuju ja ilma – nii päevatööst ümberlülitamise eesmärgil. Ja, et natukene huvitavam oleks, siis teinud kaasa ka Tervise jooksusarjades, Järvejooksudel ning sel aastal ka Saaremaa kolme päeva jooksul. Mõte joosta maratoni on mind juba ammu kummitanud. Lihtsalt tahtsin seda omal nahal tunda ja see lõppeesmärk – ära tegin – saigi üheks edasiviivaks jõuks. Kui sinna juurde lisada veel - kus on minu piirid, kui tugev-nõrk on vaim – siis saab sellest uudishimust üks õite vägev motivaator asi ära proovida. Aga mis maraton ja millal? Silma jäi ja kuidagi kummaliselt ka kõnetas Jooksupartneri lehel olev info Honululu maratoni kohta. Ega siis miskit, Honululu it is, meil teele, nimi nimekirja!
Aega ca 6 kuud ja tõsisem trennitegemine alaku. Peale nii 2-kuulist iseseisvat pusimist otsustasin, et vast oleks ikkagi aeg tõsta oma teadlikkust jooksuharrastuse osas. Nii saigi ühendust võetud Urmas Põldrega. Edasi sai liigutud juba Urmase näpunäidete järgi. Kõik sujus ilusasti ning jooksuajad paranesid. Oktoobri lõpp ja jube kanna valu. Nädal kannatust ja valu ning Dr. Meiterni vastuvõtule. Kukekannus – no see veel puudus. Nädal ujumist, massaaže ja teipimist ning uuesti jooksurajale. Kolm nädalat reisini ja jube kurguvalu ning palavik. Katastroof!!!!!
Enesekindlus hakkas vaikselt kaduma. Kas saan ikka enne reisi terveks!? Ca kuu ei ole saanud korralikult trenni teha! Kuidas on võimalik 24km baasilt joosta 42 km! Mis siis, kui kand valutama hakkab? Kas saan ikka hakkama? Mis siis, kui pean katkestama?

Otsustasin, et teen endaga lepingu. There is no plan B ehk mis iganes, kas või jalutades, aga lõpuni. Aeg ei ole tähtis.
Võistluspäeva hommik. Äratus kell 3 hommikul. Vihma sajab. Söök ei taha kuidagi nii vara maitseda, aga üks banaan ja herkulopuder kaovad ikkagi kui mutiauku. Toakaaslase Jaanika ülim enesekindlus ja optimism on lausa nakkavad. Varustus oli eelneval õhtul valmis pandud, vaja vaid selga tõmmata. Kand teibitud. Vaim valmis. Saab, mis saama peab. 
Kohtun teistega hotelli fuajees ning algab väike 10-minutiline soojendussörk stardi poole. Kell näitab 4:55 kui seisan koos 22000 teise jooksjaga Honululu maratoni stardirivis. 5 minutit veel ja läheb lahti. Eesti jooksuseltskond soovib üksteisele kerget jalga ja ilutulestiku esimesed raketid annavad stardipaugu. Algas võistlus minu ja iseenda vahel. Esimesed ca 10 km tänan Leilit. Tempo oli hea ja jalg kerge. Nii 25km peal tulid kiiremad juba ringiga tagasi ja korraliku energia laksu sai ergutades Priitu, Moonikat ja Kristelit. Vihma ja tuult trotsides ja 27 km pealt hakkasid keha ja vaim juba vaikselt väsima. Olukorra päästis üks tore ergutajate seltskond, kes raja ääres lutsukomme jagas. Väike hapukas lutsukomm – nii väike, kuid tol hetkel nii võimas. Energivarud laetud ja teekond jätkus. Vahepeal on tuul hoogu kogunud ja nüüd juba lendavad ringi ka palmioksad. Väike troopiline torm. Sellest hoolimata on jube palav, kuid joogipunktides on jäävee švammid igati tänuväärne kosutus. 30 km joostud ning minu kõrval jooksev jaapani härra hakkab kummaliselt kõikuma. Koputan härrale õlale ja küsin kas kõik on OK, otsides samas silmadega meedikut,kes sekund tagasi minust jalgrattaga möödus. Härral võtab ikka aega enne kui aru saab, et temaga suheldakse. Õnneks jäi tuikuv härra ka meedikule silma ning jätan ta arstide hooleks ja jooksen edasi. 37 km ja terav valu paremas reielihases. Jään seisma ning teen paar venitust. Jalutan nii 100m ja jätkan vaikselt jooksmist. Viimasel 5 km olen sunnitud jalutama veel kahel korral. Sisendan endale, et koerast juba üle saadud, saba ainult veel. Keha ja vaim ei taha kuidagi koostööd teha . Energiat ja võhma on, kuid jalad elavad oma elu. Finišikoridor, viimane pingutus, jess , ja – TEHTUD.

ÄRA TEGIN – lahe!

Sellist ülimat õnnetunnet ei ole. Ei tea, äkki veel tuleb. Kuid rahulolu on küll.
Yes, you can!!!!!
Esimene maratonikogemus käes ja uus plaan juba koorumas. Ühtegi kahetsust ei ole, kuigi isiklik jooksuplaan ebaõnnestus, omad väikesed ootused jooksurajal luhtusid. Nüüd, kui tean mida, mis ja kus, on hasart järgmise maratoniga aega parandada.
Suurimad tänud reiskaaslastele Margusele, Kristelile, Moonikale, Priidule, Lilitile, Leilile, Jaanikale. Üks mõnus seltskond on väga tähtis.

Jooksurajal näeme
Kadri