Logo
Avaleht > Uudised > 

Jooksupartneriga Milano maratonil

Jooksupartneriga Milano maratonil

Vaevalt olin Jooksupartneri Hispaania laagrist koju jõudnud ja asjad lahti pakkinud, kui tuli hakata neid uueks reisiks kokku pakkima. Lähenev reis Jooksupartneriga Milano maratonile hakkas juba kergelt ärevaks tegema ja siis viskas naljakuu esimene päev päris korraliku kaika kodarasse uudisega, et Lufthansa pilootide streigi tõttu on meie lend Milanosse tühistatud. See ei olnud nali, aga hoidis mõtted lähenevalt võistluselt nagu muuseas eemal. Reede õhtuks oli kogu seltskond lõpuks siiski õnnelikult Milanosse kohale korraldatud ja kui mina viimase lennu pealt hotelli jõudsin, siis Kairit ja Triin juba magasid. Pugesin ka voodisse ja kuidagi õnnelik oli olla. Ma jooksen ülehomme oma 6nda maratoni.
Milano on aprilli alguses kevadine, soe, roheline, võiks öelda romantiline. Päike paitab pehmelt ja puudelt lendleb õite roosasid kroonlehti. Kõik soodustab tohutult head positiivset fiilingut. Ei lase ärevusel võimust võtta ja paneb vargsi rajale kibelema. Laupäeva hommik oli hea kohvi ja maitsva hommikusöögi nägu ja meil oli päevaks mitmeid toredaid plaane. Kuid first things first. Kõigepealt viis treener Margus Pirksaar läbi võistluseelse soojendustreeningu. Sörkisime, tegime venitusi ja harjutusi ja lahtijookse. Mäletan, et mõtlesin trenni ajal, et tahaks juba maratoni joosta. Pärast trenni vedelesime, jalad seinal, natuke voodis ja läksime seejärel kogu seltskonnaga koos maratoni expole stardimaterjalide järele. Kuigi sealne expo oli üsna õnnetuke, saime kõik asjad aetud, mis vaja. Stardinumbrid kätte, igaüks oma pildiseeria tehtud ja terve igaviku kohvikus värske pasta järjekorras seista. Enne õhtusööki jäi aega veel üheks puhketunniks.
Pastaparty nimi ja meie dinee sisu ei lähe küll päris hästi kokku, aga väga lõbus õhtu oli. Istusime valgete linadega ahvatleva menüüga restoranis, kus esimese asjana kippusid kelnerid meie klaase veiniga täitma, ning pidime kõigele kiusatust- ja isutekitavale „ei“ ütlema. Me sõime makarone. Iga maratonijooksja toob aga nurisemata sellise ohvri ja unistab järgmisest õhtust, mil ei pea endale enam midagi keelama. Õhus oli juba väikest aukartust ja pidulikkust homse ees, kui läbi sumeda õhtu hotelli puhkama jalutasime.
Jäid teha veel viimased toimetused. Number särgirinda, riided, sussid, geelid ja kõik muu vajalik ilusti põrandale valmis, sõbrannadele „head ööd“ ning tuttu. Uni oli hea. Ei mingeid unenägusid jooksust ega maratonist. Ei vähkremist ega keerutamist. Üldse läks seekord kõik kuidagi loomulikumalt – ei magneesiumi, söetablette ega unerohtu. Nagu oleks üks tavaline päev tulemas. Enne hommikusööki tegime kähku traditsioonilise stardinumbritega grupipildi. Ka söök läks seekord hästi sisse. Margus oli, nagu tavaliselt, korraldanud meile spetsiaalse pudrukeetmise. Hotelliköögist tulid kausike kausikese järel tatra- ja neljaviljahelbeportsud. Lisaks veel hotelli hommikusöögilauas pakutav. Vaata ainult, et üle ei söö. Siis algas jalutuskäik metroo peale.

See on jalutuskäik, kus ei pea ise midagi mõtlema. Maratonirahvast voorib nii palju samas suunas, et tuleb vaid osata märgata, et poleks järsku ainus jooksuriietes liikleja. Siis on ilmselgelt midagi valesti. Kui kõik on õigesti, siis oled rongis surutud kümnete sportlaste vahele kokku, isegi kinni ei pea kuskilt hoidma, ja naeratad kõigile samal ajal kohtlaselt, mõistvalt ning tunnustavalt – jah, ma tean, ma lähen ka.
Enne starti on igipõline teema WC-d. Ka siin ei olnud teisiti. Oli valida, kas rohelised plastikvetsud 3-kilomeetriste järjekordadega või inimestest kubisevad põõsad. Ma ei tea, kas ma peaks sellest rääkima, aga me valisime põõsad. Jalakesed tahtsid juba kangesti liigutada, seega tegime ilusti ka soojenduse ära. Mõned harjutused, pisikesed venitused, kolm kerget mõnusat kiirendust. Starti kõndides tabas meie lõbusat punti fotograaf.

Viimased minutid oma stardikoridoris veetsin maailma kõige toredama Jüriga. Aeg lendas. Start! Kallistasime ära ja saimegi vaikselt liikuma. Suhteliselt väikese osalejate arvu kohta liikus mass edasi kuidagi väga rahulikult. Koridor oli üsna kitsas ning stardijoonele sain alles 1,5 minutit pärast stardipauku.
Olin otsustanud, et jooksen ilma kella ja tempot vaatamata – sisetunde järgi. Muidugi olen ma juba ammu igatsenud alistada seda minu jaoks maagilist 3:30 piiri, aga kinnisideedele ei olnud sel korral mu peas kohta. 3:30 õhupallid olid kaugel minust ees. Jooksin nii, et oli hea. Kohati ligi tikkuvatele kahtlusemõtetele andsin kohe lõbusa ninanipsu ja liikusin, suu kõrvuni, edasi. Siniste õhupallidega tempomehed sain kätte vist 8ndal kilomeetril. Korraks oli isegi tunne, et läheks neist mööda, aga hoidsin ennast tagasi, kümmetki polnud veel joostud, ning jäin gruppi. Meenunud Puhhi tsitaat „Ei saa olla masenduses, kui sul on õhupall“, ajas muigama.
Milano rada on äärmiselt ilus. Ja meie õnneks ka lauge. Eks ilm mängis ka selles rolli, selline päikeseline ja helge on ta mu mälestustes. Rohelised pargid, kaunis arhitektuur. Üleliia palju ma siiski ümbrust ei märganud. Üritasin ennast lugeda. Kas ma saaksin kaaslasega lobiseda, kui peaks vaja olema? Kas ma pean selle tempoga lõpuni vastu? Tundus, et saan jaatavalt vastata. Jooksin muusikaga ja eriti mõnusa rütmi korral tegin pisikese tantsusammu jooksusammu sisse. Raja ääres kätt püsti hoidvatele lastele andsin plaksu. Kõik see andis kindlust, et algusega pole üle pingutatud.
Poolmaraton tuli ootamatult kiiresti. Mäletan, et ütlesin lausa sosinal välja, et „siin kilomeetrid lendavad“. Kujutasin ette, et peaksin justkui otsa ringi keerama ja sama tee tagasi jooksma. See tundus tehtav. Alati meenuvad mulle poole maa peal Marguse sõnad, mis ta mulle juba enne esimest maratoni ütles: „Poole peal peab olema selline tunne, et just alustasid“. Pean tunnistama, et päris niisugust värskust ma küll ei tundnud, kuid jõudu veel oli. Optimist ja pessimist minu sees hakkasid ägedat dialoogi pidama alles 35ndal kilomeetril. Siis venis ka vahe minu ja tempomeestegrupiga tasapisi umbes 100-200 meetrini ehk jäin grupist maha, kuid nägin neid kogu aeg enda ees. Mu sisemine optimist, keda toetab ka mu suur tahtejõud, on õnneks tugevam tüüp ja pessimisti provokatsioonile hästi ei allu. Ei alanda tempot, mis sellest, et on ebamugav konarlik kivisillutisega tee ja tegelikult tahaks juba kuskile maha istuda, et hakkaks veidigi kergem. Ei anna alla! Jookse! Ma suusatasin Vasaloppetil 8 tundi järjest ja nüüd ei jaksa?
Jaksan, vaatamata sellele, et on väga palav. Päike, küll väga ilus, paistis lagipähe ja küpsetas. Joogipunktid olid rajal iga 5 km tagant. Vesi oli mugavalt pudelites. Iga 2,5 km järel pärast joogipunkti oli ka švammipunkt. Mul oli kaasas 4 geeli, rajalt võtsin ainult vett. Seda kulus palavuses tohutult. Korra olin švammipunktis nii janune, et litsusin endale laualt krabatud švammist „vett“ suhu. Prrrr. Ma tõesti enne ei tulnud selle peale, et kõik oma higiseid nuustikuid sinna vette kastavad. Kibe ja vastik maitse suus leidsin kohe abivalmi kaasjooksja, kes oma pudelist juua pakkus. Ei tea, kas tänu pudelitele, aga see oli mu esimene maraton, kus ma joogipunktides kordagi seisma ei jäänud. Krahmasin lauast mööda joostes oma pudeli ja edasi. Hiljem kellast lap’e vaadates oli näha, et veevõtukohad pole mu kellassepatööd kuidagi häirinud – ilus ühtlane jooks.

Viimased 500 meetrit. Nüüd olid tähistused iga 50 meetri tagant – 450m, 400m, 350m jne. Mu väsinud kehale tundusid need vahed vaat’, et pikemad kui alguses püütud kilomeetripostid. Väga raske oli. Vaim siiski sunnib takka ja viimased 200 m, ma arvan, ma isegi kiirendasin. Aga ega ei tea ka. Vahe 3:30 tempogrupiga jäi lõpuni selliseks nagu 30ndatel kujunes. Tablool nägin numbreid, mis algasid 3:28, mis tähendab, et nad jooksid tublisti graafikust ees. Teadsin, et mul on bruto ja neto vahel üsna suur vahe ja julgesin oma peas minuti julgelt maha võtta. Vau! Ma üllatasin ennast. Tõesti. Nii hästi ma poleks lootnudki. Salajastes unistustes oli küll 3:29:59, aga väga rahul oleks ma olnud ka lihtsalt rekordi tegemisega (eelmine oli 3:39). Järsku olin väsinud ja kohutavalt janune. Olin just astunud üle päästva finišijoone ja ei pidanud enam jalgu tõstma. Olin üliõnnelik. Hetk hiljem sain medali kaela, kiibi rinnast ära ja fotod tehtud. Nii, kõik, mis peab, on tehtud, ma tahan nüüd oma tundeid tunda. Õnnelik nutt tuli vägisi peale ja ega ma teda tagasi hoida ei tahtnudki nii väga. Kus ma siin nutan? Margus! Sellel päeval oli treener kõigi meie grupi naiste nutuõlg , kelle õnne-, kelle kurbusepisaratele. Seisis seal finisis mul vastas nägu laia naeru täis. Jess! Ta on minuga rahul! Ähähähäää...... Viskusin pea tund aega tagasi 2:42-ga oma jooksu lõpetanud treenerile kaela ja lasin pisaratel tulla.

Esimesed emotsioonid üle elatud, istusime finišikoridoris keset teed maha, ma jõin järjest ahnelt 2 pudelit vett ära, ja hakkasime järgmisi kaaslasi ootama. Kiiremad – Aivar, Marko ja Lauri – olid juba hotelli jalgu külma vette leotama läinud. Margus läks vigastatud Pillet traumapunkti viima ja meie Mardiga, kellega, nagu hiljem selgus, oli meil sekundi pealt sama netoaeg (3:27:35), kuigi me teineteist rajal kordagi ei kohanud, võtsime tublisid finišeerijaid õnnelikena vastu. Teineteise järel saabusid rahuolevad Jüri ja Roland, siis Triin, Piret ja Mare. Oma esimese maratoni jooksnud Kairit tuli finišisse koos Taunoga. Siis Kadri. Mitmes grupis jalutasime pea 3 km kaugusel olevasse hotelli. Mõnus. Lihtsalt nii mõnus.
Mida me õhtul tegime, võib vabalt ette kujutada. Me tähistasime. Rekordi olid jooksnud peale minu veel Aivar, Marko, Roland ja Kairit. Pealik pidas kõnet ja kuigi meie pisike pidu algas hotellitoast, tundus kõik siiski väga pidulik ja tähtis. Linna peale läksime uhkelt medalid kaelas.
Ma olen väga tänulik, et kõik see täiuslik mulle osaks sai. Ma tänan oma treenerit ja parimat grupijuhti Margust ja eraldi veel igaühte, kelle seltskonnas ma oma siiani parima maratonireisi veetsin. Aitäh, Kairit, Triin, Aivar ja Pille, Jüri, Tauno, Marti, Pille, Marko, Piret, Lauri, Mare, Leili, Kadri, Liisi, Roland ja Mart! Jooksupartneri üritusi sobibki alati hästi iseloomustama hea aura ja äärmiselt nauditav seltskond.
Minu maraton numbrites:
Netoaeg: 3:27:35
Koht: 803 (3555)
Koht naiste arvestuses: 38 (438)
Koht vanuseklassis: 7 (79)

Kristel Vallaste, 6.aprill 2014